Over the course of many years, without making any great fuss about it, the authorities in New York disabled most of the control buttons that once operated pedestrian-crossing lights in the city. Computerised timers, they had decided, almost always worked better. By 2004, fewer than 750 of 3,250 such buttons remained functional. The city government did not, however, take the disabled buttons away—beckoning countless fingers to futile pressing.
Initially, the buttons survived because of the cost of removing them. But it turned out that even inoperative buttons serve a purpose. Pedestrians who press a button are less likely to cross before the green man appears, says Tal Oron-Gilad of Ben-Gurion University of the Negev, in Israel. Having studied behaviour at crossings, she notes that people more readily obey a system which purports to heed their input.
Inoperative buttons produce placebo effects of this sort because people like an impression of control over systems they are using, says Eytan Adar, an expert on human-computer interaction at the University of Michigan, Ann Arbor. Dr Adar notes that his students commonly design software with a clickable “save” button that has no role other than to reassure those users who are unaware that their keystrokes are saved automatically anyway. Think of it, he says, as a touch of benevolent deception to counter the inherent coldness of the machine world.
That is one view. But, at road crossings at least, placebo buttons may also have a darker side. Ralf Risser, head of FACTUM, a Viennese institute that studies psychological factors in traffic systems, reckons that pedestrians’ awareness of their existence, and consequent resentment at the deception, now outweighs the benefits. | Paljude aastate vältel on New Yorgi ametivõimud välja lülitanud enamiku jalakäijate vajutusnuppudest, mis kunagi reguleerisid valgusfoore linna ülekäiguradadel. Nad olid otsustanud, et arvutipõhised taimerid töötavad peaaegu alati paremini. 2004. aastaks oli 3250st sellisest nupust töökorras vähem kui 750. Linnavalitsus aga ei eemaldanud neid mõttetuid nuppe, kutsudes sellega lõputul hulgal sõrmi kasutult vajutama. Esialgu jäid nupud alles nende eemaldamise kulude tõttu. Kuid selgus, et isegi mittetöötavatest nuppudest on kasu. Nuppu vajutavad jalakäijad ületavad väiksema tõenäosusega teed punase tule all, ütleb Tal Oron-Gilad Negevi Ben-Gurioni ülikoolist Iisraelis. Olles uurinud inimeste käitumist teeületuskohtades märgib ta, et inimesed järgivad kergemini süsteemi, millesse nad panustada saavad. Mittetöötavad nupud tekitavad sellist tüüpi platseebo efekte, kuna inimestele meeldib tunne, et neil on kasutatava süsteemi üle kontroll, ütleb Eytan Adar, inimese ja arvuti vahelise suhtlemise ekspert Michigani ülikoolist Ann Arboris. Dr Adar märgib, et tema üliõpilased lisavad tihtipeale kavandatavale tarkvarale klõpsatava nupu „Salvesta”, mille ainuke roll on pakkuda kindlustunnet kasutajatele, kes ei tea, et nende klahvivajutused salvestatakse automaatselt. Ta soovitab sellest mõelda kui heatahtlikust pettusest, mille eesmärk on võidelda masinamaailma loomupärase külmusega. See on üks vaatenurk. Kuid vähemasti teeületuskohtades võib platseebonuppudel olla ka halb külg. Viini instituudi FACTUM juhataja Ralf Risser, kes uurib liiklussüsteemide psühholoogilisi tegureid, arvab, et jalakäijate teadlikkus nende olemasolust ja sellest tulenev pahameel kaaluvad nüüd üles neist saadava kasu. |