ProZ.com translation contests »
Benevolent deception: "The placebo button effect" » English to Estonian » Entry by Liina1


Source text in English

Translation by Liina1 (#25135)

Over the course of many years, without making any great fuss about it, the authorities in New York disabled most of the control buttons that once operated pedestrian-crossing lights in the city. Computerised timers, they had decided, almost always worked better. By 2004, fewer than 750 of 3,250 such buttons remained functional. The city government did not, however, take the disabled buttons away—beckoning countless fingers to futile pressing.

Initially, the buttons survived because of the cost of removing them. But it turned out that even inoperative buttons serve a purpose. Pedestrians who press a button are less likely to cross before the green man appears, says Tal Oron-Gilad of Ben-Gurion University of the Negev, in Israel. Having studied behaviour at crossings, she notes that people more readily obey a system which purports to heed their input.

Inoperative buttons produce placebo effects of this sort because people like an impression of control over systems they are using, says Eytan Adar, an expert on human-computer interaction at the University of Michigan, Ann Arbor. Dr Adar notes that his students commonly design software with a clickable “save” button that has no role other than to reassure those users who are unaware that their keystrokes are saved automatically anyway. Think of it, he says, as a touch of benevolent deception to counter the inherent coldness of the machine world.

That is one view. But, at road crossings at least, placebo buttons may also have a darker side. Ralf Risser, head of FACTUM, a Viennese institute that studies psychological factors in traffic systems, reckons that pedestrians’ awareness of their existence, and consequent resentment at the deception, now outweighs the benefits.
Paljude aastate jooksul inaktiveerisid New Yorgi linnaametnikud tasahilju suurema osa foorinuppudest, mida senini sai linna ülekäiguradadel kasutada fooritulede töö juhtimiseks. Väljalülitamisele eelnes otsus, et fooride digitaalsed kontrollerid annavad parema tulemuse. 2004. aastaks reageeris nupuvajutusele juba vähem kui 750 foorinuppu endisest 3250st. Kuid linnavalitsus jättis alles ka inaktiveeritud nupud, mida lugematu hulk sõrmi nüüd harjumuspäraselt, ent tulutult vajutas.

Esialgu jäeti nupud maha võtmata, sest nende eemaldamine oleks olnud liiga kulukas. Siis aga selgus, et ka mitte töötaval nupul on oma roll. Nimelt, nuppu vajutavad jalakäijad pigem ei ületa teed enne lubavat rohelist tuld, väidab Iisraelis Negev piirkonnas asuva Ben-Gurioni ülikooli teadur Tal Oron-Gilad. Tal Oron-Gilad on uurinud, kuidas liiklejad ülekäigurajal käituvad, ja ta tõdeb, et inimesed alluvad süsteemile üsna varmalt, kui neile tundub, et neil on selle üle võimu.

Inaktiveeritud foorinupud tekitavadki just sellise platseeboefekti, sest inimestele meeldib arvata, et nad suudavad kasutatava süsteemi tööd mõjutada, ütleb Eytan Adar, Michigani ülikooli–Ann Arbori teadur, kelle tööks on uurida inimese ja arvuti suhtlust. Dr Adar sõnab, et tema tudengidki loovad sageli tarkvara, mille hulka kuulub ka salvestusnupp, mida saab küll vajutada, kuid mille tegelik ja ainus ülesanne on pakkuda kindlustunnet neile kasutajatele, kes ei tea, et nende klahvivajutused nagunii salvestatakse automaatselt. Dr Adari arvates on tegemist heatahtliku trikitamisega, mille eesmärk on tasakaalustada masinamaailma osavõtmatut ükskõiksust.

See on üks võimalikest vaatenurkadest. Kuid ülekäigurajal võib esile tulla ka platseebonupu varjukülg. Liiklussüsteemide psühholoogilisi tegureid uuriva Viini instituudi, FACTUMi juht Ralf Risser tõdeb, et inaktiveeritud nuppude mõju väheneb, kui jalakäijad hakkavad mitte töötavaid nuppe tajuma pettusena, sel juhul saavad nad lihtsalt pahaseks ja sellest on rohkem kahju kui kasu.


Discuss this entry